Mauthausen’i koonduslaager Peatselt pärast Austria „liitmist“ Saksamaaga loodi Mauthausen’i vallas Doonau jõe ääres koonduslaager natsionaalsotsialistliku režiimi kaitsmiseks vaenlaste eest. Mauthausen’i koonduslaager pidi olema esimene koonduslaager väljaspool „vana riigi“ piire ning pidi saama kõige kurikuulsamaks laagriks natsionaalsotsialistlikus laagrisüsteemis. Laagri ametlikust loomisest kuni selle vabastamiseni 3. Ameerika armee poolt 5. mail 1945. aastal, sai üle 200.000 kinnipeetava nii Euroopa riikidest kui kogu maailmast tunda SS-režiimi ebainimlikke vangistuse tingimusi ja piinamismeetodeid. Üle poole ei pääsenud eluga. Nad surid raske töö, epideemia ja hukatuslike hügieeniliste tingimuste tagajärjel, piinati surnuks, lasti maha SS-Wachmannschaf’i poolt või mürgitati Mauthausen’i gaasikambris, Gusen’i laagris või Hartheim’i „eutanaasia asutus“. Mauthausen’i põhilaagrist saadeti kinnipeetavaid edasi süsteemi teistesse välilaagritesse, mis tekkisid peamiselt alates 1943. aastast, kus nad töötasid esmajoones sõjatööstuse jaoks. Süstemaatiline kinnipeetavate ekspluateerimine parandas nende vangistuse tingimusi vaid ebaoluliselt. Eriti viimastel sõjakuudel muutus olukord Mauthausen’i koonduslaagris lootusetult kasvanud kinnipeetavate arvu ja pidevalt halvenevate elutingimuste tõttu veelgi raskemaks. Paljud surid pärast vabastamist haiglas vangistuses saadud tervisehäirete tagajärjel. Ellujäänutele tähendab laagris veedetud aeg ka aastakümneid hiljem suurt kaotust nende elus.